Kas keegi on näinud kui ilus on Londoni taevas öösiti?
Kui sopilised on Barcelona tänavad?
Kui hea on Praha õlu?

Kas keegi teab mis toimub Ukrainas?
Kuidas elab Venemaa?

Kas Jaapanis on head peod?


Ma ei tea.Ma ei tea.
Ma olen seal juba käinud....unes.

Ma ei taha reisida, sest reisimiseks pole vaja kuhugi minna.
Ma reisin iseendas.


Varsti ma pean reisima.
Isegi kui mu tiivad ei kanna.
Ja isegi kui ma tegelikult ei jaksagi lennata.
Sest lendamisest on kaua aega mööda läinud..... ainult väiksed lapsed oskavad lennata.Suurtel inimestel tuleb see oskus uuesti omandada.



Aga ma ei muretse üldse niipalju, sest seal kuhu ma lähen on alati postkontor ja seal on paber, millele ma kirjutan oma read sulle...teise inimesena.Kauge inimesena.
Oma tulevikust.


Aga praegu tahan ma need read kirjutada sulle siinsamas....SIIN linnas, kus ma olen.

Ja ma ei kirjuta neid ridu paberile, vaid kõnniteedele, parkidesse, kohvikutesse ja kinodese.....jõe äärde.....sildadele.


London, Barcelona ja Praha on siinsamas.
Tema silmades.
Kesiganes ta ka ei oleks ja kusiganes sa teda ka ei näeks.








p.s
Homme on alles teisipäev......aga siis tuleb kolmapäev ja siis neljapäev(Helenaaaaa!ära unustaaa)ja Männ(ära unustaa popkorni tulele panna)ja
Kelli(ma toon sulle limpsi) ja.....!puta madre! homme ongi giljotiinipäev...bakalaureusetöö kaitsmine.
Kuidas ma küll oma lollust varjata suudan?
Kas meik aitab?

Everyone thinks of changing the world, but no one thinks of changing himself.

TOLSTOI

Ma hakkasin mängima tulega.
Aga ma ei karda enam, et see põletab.
Ma hakkasin mängima oma saatusega peitust.
Panused on kõrgemad kui eales varem.


....ja see on alles algus.

Oo Las Vegas......



sh*t!

Kell on pool kolm hommikul ja ma ei vastuta millegi eest, mida ma ütlen.

Täna ma lugesin Eesti Päevalehte tänaval, nii et autod oleksid vastu poste sõitnud ja ma ise oleks oma üheksast elust kaheksa kaotanud.

Kaks inglise keeles jutustavat noort, kes olid Tartus vist esimest korda naersid üle tee minnes ja näitasid mu poole näpuga.
Ma vist jalutasin nagu transis neist mööda.

Nad vist ei tea, et Tartus ongi nii...et siin elavad veidrad inimesed.
Ma ostsin kaubamajast lehe ja jalutasin ilma sellelt pilku tõstmata kuni jõeni.

Jõe ääres paistis lõbusõidulaev nimega Pegasus.Taevas kogunesid mustad pilved.

Minul jätkus silmi vaid pealkirja jaoks "Cannes: braavo, Pedro Almodovar!"....

Ma vist pole oma perekonnas ainus, kes on lapsepõlves raamatuga vastu pead saanud.


I am proud.

Ma seletan veidike, mis juhtunud on.Anton Nari avas oma blogi "Disabled Readers".
Miks?
Ta keeldub mulle sellest rääkimast.
Ta hakkas öösiti kahtlastes kohtades käima ja viimasel ajal on ta suutnud pidurdada oma meeletu magusaarmastust ja kohvinälga.Ta süvenes taas kirjandusse,aga kui ma midagi küsida proovin, siis ta karjub:"Talk to my hand!".

Ta on juba mitu kuud kuidagi veidralt käitunud.
Meil on arusaamatusi.Ma loodan, et seal, kuhu ta praegu läks...ta saab täiskasvanuks.

SOME PERSONAL STUFF
(Ära loe kui ei viitsi.Mine jaluta koeraga õues või pese oma Mercedes puhtaks.Aa, sul ju pole Mercedest.)



Ei ma ei kustuta oma eelmisi jutte ära.
See läheb kõik TÄPSELT teemasse.
Ma olen tahtnud nii kirjutada, et ma ei kahetse midagi.
Ja ma unustasin küll allkirjastada ajakirjanike aukoodeksi(ehk jõuan veel kunagi), aga see ei loe.
Kes teab kui palju ma üldse ajakirjanik olen.Jumal seda teab.
Ma tahan kirjutada.Aukoodeks on minu südames-kõige kaugemas paremas sopis.
Ma ei taha elada allkirjade järgi.Ma ei usu paberitesse, ma usun inimestesse.
"Käsikirjad ei põle", arvas Bulgakov.
Aga see , mis on südamesse kirjutatud, see ei põle kunagi....ei põle ju?
Ja oma südant on raske paberile allkirjana kirjutada.Ausalt.


Ma tahtsin teile midagi öelda, kes te mind loete....
Te üllatate mind..pidevalt.....palun öelge miks see nii on.
Miks end inimesed minu kirjutatud asjades ära tunnevad (või ma eksin).
Ma saan feedbacki peaaegu alati nendelt ÕIGETELT inimestelt, kes mul silme ees olid kirjutamise ajal.
Kuidas te oskate end ära tunda?
Ma olen sõnatu.

Jah,ma tunnistan üles-iga minu kirjutis on pühendatud kellelegi.
Peaaegu alati.

Ma räägin teile seda vaid sellepärast, et ma just äärepealt oleks teie pärast
pisara poetanud.Aga ma ikka püüdsin olla TOUGH GIRL ja siis ma ,hehe, sain oma
meeleliigutusest üle.

Mul on hea meel, et inimesed on ilusad.(vahel on kole ka ilus)
Üsna paljud neist.
Või vähemalt need, kes mind inspireerivad.
Aitäh.
Kõik on suhteline.


"Kõik maailma hommikud on vaid ühe korra."
(Pascal Quignard)

LATEST NEWS from Veski Villa
journalism awards 2006


Maire Aunaste haarab mikrofoni, koputab seda vastu DJ pead, puhub tolmust puhtaks ja alustab auhinnatseremooniat teatraalselt kandva pausiga, mille jooksul ta efektselt silmi pööritab ja salakavalalt naeratab.

Aga teatraalsed pausid on väga mõjuvad ja sellepärast tuleb neid tähtsatel hetkedel alati kasutada.



"Tere tulemast ajakirjandusosakonna Aasta Luuseri 2006 auhinnagalale....


ja nominendid on:

Anton Nari

Anari


(Annelis ,tahad ka oma nominatsiooni? A sa ei sobi selleks.)


Seinal süttib kiri: "APLAUS"

Kõik plaksutavad püüdlikult ja on väga kadedad.
Nominent võtab vastu auhinna ja siis teatab kõigile saalisviibijatele:"Küsige mu sõprade käest!Nemad teavad!Mina ei tea miks kuradi(siia sobib veel mõni ropp sõna, mis Lauristini naeratama paneb.Lauristin naeratab alati kui inimesed on sõnaosavad ja andekad.)pärast ma nii andekas olen!"

Kõik mõtlevad pingsalt:"
Miks küll mina ei saanud sel aastal auhinda?
Ma olen alati olnud nii veetlevalt mittemidagiütlev ja mõttetu.Miks tema!See pole aus, ma kaeban ta ümberringhäälingunõukogusse ja siis ta saab DISKLAFFI, sest ta on üks vastik AFF!"



Kallid sõbrad, auhind on minu! :D
Te ei saa seda sel aastal enam.

Soovin edu 2007.aasta üritajatele.

Tsiteerin täna Anders Gronstedti mõtteid, sest läheneva reedese päeva puhul
on kasulik natuke mõelda, et kas oled valinud õige eriala.
Hoiatus: ma võtan selle postituse varsti maha, sest see ei haaku üldiselt mu teemadega.
Aga seniks hääv fann! :)





You go to a party and you see an attractive girl across the room. You go up to her and say, “Hi, I’m great in bed, how about it?”
That’s Advertising.

You go to a party and you see an attractive girl across the room. You talk to a friend about it. She goes up and says “Hi, my friend over there is great in bed, how about it?”
That’s Media Relations.

You go to a party and see an attractive girl across the room. You recognize her. You walk up to her, refresh her memory and get her to laugh and giggle and then suggest, “Hi, I’m great in bed, how about it?”
That’s Public Relations

You go to a party and you see an attractive girl across the room. You stand straight, you talk soft and smooth, you open the door for the ladies, you smile like a dream, you set an aura around you playing the Mr. Gentleman and then you move up to the girl and say, “Hi, I’m great in bed, how about it?”
That’s Selling.

You go to a party, you see an attractive girl across the room. SHE COMES OVER and says, “Hi, I hear you’re great in bed, how about it?”
Now THAT is the power of Branding.

"Räägi mulle tõtt!",küsitakse inimestelt.
Kohtusaalides vannuvad inimesed piiblita või piibliga, et räägivad tõtt ja ainult tõtt.

Aga kas nad teavad, mis on tõde?
Kas nad on kunagi seda otsinud?

Mina olen noor ja loll inimene, mul pole elutarkust, aga minu arvates teeb tõde haiget.Teadmatuses on kergem elada.

Maailm läheks katki kui tõde ükskord välja tuleks.
Võime küll omaette poriseda, et miks on olemas niipalju "lolle inimesi".

Paradoks on aga selles, et lollus kaitseb inimest mõtlema hakkamise eest.
Kui inimene näeb tõde puhtal kujul enda ees, siis ta ei suuda seda välja kannatada.

Ta võib hulluks minna.
Mida arvata ühiskonnast, kus kõik loeksid Nietzschet?

On olemas mõned elukutsed,mis tõde eriti jõhkral kujul serveerivad.
Need ametikohad on nii poliitikas, teaduses, religioonis, meditsiinis etc....

Tõde ei ole kuigi meeldiv ja Da Vinci koodide inimestel läheb keerukaks.
Tõega tuleb osata leppida.
Enamus inimesi pole selleks võimelised, sest enesesäilitamistung on enamasti see, mis inimeste üle valitseb.
Gandhid, Ema Teresad ja teised "lollakad patsifistid" on inimkonnale arusaamatud friigid.
Seega tõde-ükskõik kui ilus või hirmutav see ei ole--tõega leppimine(ka iseendaga) on inimeseks saamise suurim eeldus.
Kõik ülejäänud ,kes eksistentsiaalsetel teemadel ei mõtle-neid juhitakse nagu roboteid.
Nad ongi robotid.

C´est la mort.
Ma käisin matustel.
Eesti matustel.
See oli üks mees, kellel oli naine...nad mõlemad olid kunagi väga ilusad inimesed, täpselt nii ilusad, et kui nad praegu elaksid ja noored oleksid ,siis te võtaksite nad klubis tantsima.

Rõõmsad ja abivalmis inimesed.1970-ndatel aastatel oleks nad Woodstockis laineid löönud ja Los Angeleses filmipakkumisi saanud.
Nad olid mõlemad juba vanaema ja vanaisa.
Naine suri ära.
Mees jõi.Jõi aasta aega ja oli väga väga õnnetu.
Mees elas üksi.
Mehel elas Põhja-Eestis väikelinnas poeg, kellel oli perekond.
Mees, kes oli koos teiste üksikute elus pettunud ja naise kaotusvalu üle elanud meestega koos viina visanud...otsustas ühel kevadpäeval pojale rongiga külla minna.
Ta enne seda aga natuke jõi.
Ta oli kogu oma elu olnud väga hea südamega,hea huumoriga, uskumatult kena ja intelligentne mees.
Aga ta oli natuke joonud nagu ma juba ütlesin.
Keskpäeval jõudsis rong väikelinna....mees oli aga rongis magama jäänud ja sõitis kogemata liiga kaugele.
Jalgsi mööda raudteed tagasi sammudes, juhtus midagi.
Ta sai löögi kaubarongilt.
Kukkus.
Päev hiljem leiti mees raudtee äärest.
Nädal aega hiljem toimusid matused.


Ta nimi kirjutati hauaplaadile valesti.Sick!
Ta vanaprouast õde sattus hüsteeriahoogu kui oli pidanud sürrealistliku kõne.Naine oli kergelt ära pööranud, aga ta armastas oma venda ja ei häbenenud isegi "ärapööranuna" rääkida nii nagu ta mõtleb.Mis siis, et see naine oli nagu film.Ebareaalne.

David Lynchiliku matusekõne.

Nuttev naine eskorditi matusetalitluselt minema.

Maja ees ,kus matused toimusid jooksis tablool mehe nimi.....umbes nii nagu lennujaamas näidatakse saabuvaid ja lahkuvaid lende.

Mees, kes matusetalitlusel (ta vist peab neil kõigil kõnesid) kõne pidas ajas uskumatult lolli ja pateetilist juttu religioonist ja raha tähtsusetusest ja ajas pooled lahkunu eluloolised faktid segamini.
Ometi inimesed kuulasid ja andsid andeks.Miks küll?!!!

Võib-olla annab vana mees ka kunagi andeks, et tema matustel rääkis keegi meeletult lolli juttu.
Ta ehk naerab selle peale ja ütleb, et.....ah pole hullu,ikka juhtub.

Aga inimese elu on nii ilus ja tähtis asi.
Milleks jätta temaga hüvasti pealiskaudselt ja kiiresti.

Mehe sõbrad, keda tal ei olnud küll palju...kuid kes olid PÄRIS SÕBRAD....olid matusekõneleja peale kurvalt solvunud.
Just kurvalt.
Sest inimese viimasel teekonnal rääkida rumalat pealiskaudset konveieri-juttu....on kõike muud kui acceptable.



Mida ma mõtlesin sealjuures.....


kallistage neid, kes teiega on ja ärge jätke neid oma muredes üksi

MJÄU

KAMPAANIA:

ÄRA ANNA OMA PUDELIT JÄÄKARULE, PAREM JOO ISE!

Kes jättis botaanikaaeda oma merisea?
Halloo.

Võta kätte üks ajaleht.
Tee see lahti ja loe....vaata mis sõnad esimesena ette tulid.

MONA LISA-keda kotib?
Aga kotib ja kuidas veel.



Inimesi võtab ikka aeg-ajalt jalust nõrgaks mõni maal,skulptuur või kunstiteos.
Vaene Mona Lisa on ära piinatud pidevate spekulatsioonidega tema naeratuse ümber.

Tegelt on mul üks seletus, täiesti mitteteaduslik.Hahaa.
Leonardo veetis nii skulptuuride ja maalide tegemise kõrvalt aega ka põhjalike anatoomia uuringutega.Ta nimelt lahkas laipu -kind of perverse, aga tänapäeva arstitudengid ilma selle kogemuseta operatsioonisaali ei pääseks ju.

Kui 1503.aastal kutsus jõukas firentslane Francesco del Giocondo Leonardo da Vinci maalima portreed oma 26-aastasest naisest Mona Lisast, siis Leonardo muidugi nõustus...

Ta oli eelnevalt viibinud külalisena mungaordu juures, kus töötas usuteemaliste maalide kallal.Samuti tegeles ta hoogsalt matemaatikaga.
(Käisin ka mungaordu ruumides-oh shit....sellest keskkonnast saavad maailma tulla vaid perverdid nagu näiteks võimuhull munk Savonarola.....illusioonid teevad inimesi ikka hulluks aeg-ajalt.)


Millest see maal siis räägib.
Ütlen ausalt, et pole tutvunud teooriatega ega ka lugenud raamatuid sel teemal.usalt öeldes poleks see üldsegi nii tähtis,sest kunst on isiklik kogemus ja võib igaleühele rääkida täiesti eraldiseisva "oma loo".
Ja ma aktsepteerin seda, et kõiki asju saab näha läbi iseenda.

Mulle meeldib end hoida rikkumata mõjutustest, mis võiks mu ideid kõrvale juhtida.
Sellepärast usun, et väikesed lapsed oskaks sellest maalist eriti geniaalselt aru saada, sest nemad ei tea asjast mitte midagi.


Kui Mona Lisa huulte kohal värelebki naeratus ja teda võib pidada mõistatuslikuks, siis palun andke andeks ,kuid absoluutselt iga talumees ja joodik muutuks Toskaana valguse käes jumalikuks olendiks.No tegelikult natuke liialdasin, aga jah...maastiku ilu suhtes oli mul tõsi taga.

Sest Toskaana valgus pole sugugi mitte TAVALINE.
Sõitsin rongiga läbi maastike, mis on inspireerinud Leonardot ja sain aru,et
see looduse idüll ja ka religioossete maalide idüll pluss nendes peituv vaimne pinge
on kõige mõjusam, siis kui maalida NOORT NAIST(sest noored naised, lapsed ja loomad on inimesi paelunud aegade algusest) salapärase ja kauni (isegi müstilise) maastiku taustal, mis on kaugust rõhutava efektiga).(Michelangelo oleks vist maalinud noort meest)

Üks tark raamat ütleb, et maailmas ei ole poeetilisemat teemat kui ilusa noore naise surm.See selleks.
Firenzes ei olnud eriti tihti maalitud naisi tugevatena ja läbinisti võimsate ja arusaamatute hingedena-maali PEATEEMANA.

Ja kui maalida siis elav staatiline skulptuurne inimene oma maali sisse, siis pole ime, et emotsioonid, mis on peidetud Mona lisa suunurkadesse ja silmadesse hakkavad
mõjutama muljet temast-ta on nii neetult elus.
Kui jalutada öises Firenzes ringi, siis seal on kõik skulptuurid nii ELUS, et hirm tuleb peale.
Purjus peaga tuli ette, et kõnetasin neid.Aga nad ei vastanud ja isegi kui vastasid ei saa ma itaalia keelest veel nii hästi aru. :D
Dääm nad on niiiiiii elusad.


Äkki Mona Lisa on maalitud surnud inimese(või skulptuuri) järgi ja siis muudetud elavaks kavalate matemaatiliste pintslitõmmetega. (Mona Lisal on ristatud käed...mis võib viidata ka ristile "GROCE" in italian ja ka surnutel on tihtilugu käed risti.)

YES SHE IS VIRGIN MARIA.
Sest Leonardo oli maalinud Neitsi Maarjaid varemgi.

AGA ILMALIKKE NEITSI MAARJAID, kas keegi sel ajal nägi inimeses midagi JUMALIKKU?
AH?
Inimene oli renessanssiajal alles saamas tagasi jumalaks.(Kirik oli liiga ülbe ja võimas, kuid mitte kauaks.)
Kõigepealt sai jumalaks tagasi mees.
Siis naine.

(Firenze on kuulus oma paljaste meeste skulptuuride arvukuse poolest,mis saab rõõmustada ainult naisi ja geimehi .Eksole ;D
Meenutades Michelangelot, siis töötas ta inimkeha vägivaldsete vormide kallal ka üsna kõvasti.Peaasi oli see, et kui kirikud ja katedraalid hakkasid oma grandioossusega varjutama inimest ja inimeseks olemist, siis Michelangelo skulptuurid tõid linnaruumi tagasi selle kaotsiläinud inimesekuju.Ja mitte tavalise lodeva ja paksu linnakodaniku, vaid heas vormis keha, millel ilmnes lisaks seksapiilile ka "jõudu"-"forza" ja ülevust.)


Aga kunstnik,kes maalib täiesti lambist tulnud Firenze naise kavalaks jumalannaks, kes sajandeid hiljem veel sädemeid pillub.

Leonardo oli väga julge.
Ja isegi kui ma olen kõigest valesti aru saanud, siis humanistidel on täielik õigus näha Mona Lisas ülistust inimese hingele, mis on kui Toskaana maastik-müstiline, kauge ja kättesaamatu.

Ei saa mõista Leonardot kui ei näe ja ei taju oma silmaga kohti, kus
kunst on sündinud.Mitte midagi ei saa mõista detailina,kui ei vaata tervikut.
Aga enamus inimesi ainult vahivad ja loevad oma kunsti seletamise teatmikke.
Screw it!
Sa pead tundma seda.


Sest kuigi räägitakse, et keskkond inimest ei mõjuta.
Siis üks asi mida ma põhimõttekindlalt usun on see, et keskkond mõjutab peaaegu, et kõike, mida inimene teeb.


LONG LIVE THE HILLS OF TUSCANY
HOME OF THE HUMAN MYSTERY and MISERY :D

Mu viimase aja kõige armastatum sõna on "suhteline", sest kõik ongi ju suhteline...vaataja silmades...see tähendab ka suhetel põhinev või siis lihtsalt suhteline ehk suvaline...tähenduses täiesti juhuslik.

Tahaksin mõelda, et kõik ongi juhuslik.
Tegelt on maailmas väga vähe juhuslikku.
Suur osa sündmusi on ette ennustatavad.
Kui silmad kinni panna ja süveneda asjade arengu loogikasse, siis ....nagu ma kunagi eelmisel aastal kirjutasin...katuselt paistab inimeste liikumises kindel muster.
Mõtlemisega on samamoodi.

Ma näen siin struktuuri.
Ma näen juba praegu mitmete sündmuste toimumist ette,aga ma ei tea kuidas neisse suhtuda.

Sellepärast sõna "suhteline" sobib mulle,sest suhtelisus on tihti täis üllatusi.
Suhteline ei anna ühtegi lubadust,kuid kogu suhtelisuse olemus on väga väga lubaduste keskne.
Positiivseid üllatusi olen ma alati armastanud.




;)

anton n

Oot-oot...vanasti poeedid haarasid sule, et kirjutada "mõned read"...
veidi vähem aega tagasi kummardusid nad trükimasina kohale ja toksisid paberile oma trükivärviseid sõnu.
Mina sulge haarata ei oska, trükimasinat harrastasin jõle kaua aega tagasi ja nüüd on mulle jäänud vaid arvuti klaviatuur.

Mu pea on täiesti tühi.
Sellepärast kirjutangi täna teile need mõned read, et kahetsusega teatada, et
täna ma ei skoori.

Inimesed ei ole koguaeg ka targad, vahel on nad lollid ka...siis kui mõtted otsa saavad.Või noh....väsimus tuleb ka peale kui peab koguaeg mõtlema.
Nüüd ma ei mõtle enam midagi, ma lihtsalt olen.
Niisama.


Ja nüüd on mul selge, mida ma teen.
I JUST GO WITH THE FLOW.

Anton Nari filosoofiatund:

TSAU, Täna räägime Leonardo da Vincist....


Esiteks:


NOTHINGNESS HAS NO CENTRE, AND ITS BOUNDARIES ARE NOTHINGNESS.

Ürita mõelda asjast, mida pole olemas.
Ja siis pane tähele, millest sa mõtlesid.


Proportion in all things

PROPORTION IS NOT ONLY FOUND IN NUMBERS AND MEASURMENTS BUT ALSO IN SOUNDS, WEIGHTS, TIMES, SPACES, AND IN WHATSOEVER POWER THERE MAY BE.


Vaata oma parimale sõbrale otsa ja võrdle teda oma lemmiklauluga.
Millised on sarnasused?


EVERY IMPRESSION CONTINUES FOR A TIME IN THE SENSITIVE OBJECT THAT RECEIVES IT; AND THAT WHICH WAS OF GREATER POWER WILL CONTINUE IN ITS RECEIVER FOR A LONGER TIME, AND THE LESS POWERFUL FOR A SHORTER TIME.....

Mida sa mäletad tänasest päevast?
Millist värvi, millist lõhna ja millist häält?