"Räägi mulle tõtt!",küsitakse inimestelt.
Kohtusaalides vannuvad inimesed piiblita või piibliga, et räägivad tõtt ja ainult tõtt.

Aga kas nad teavad, mis on tõde?
Kas nad on kunagi seda otsinud?

Mina olen noor ja loll inimene, mul pole elutarkust, aga minu arvates teeb tõde haiget.Teadmatuses on kergem elada.

Maailm läheks katki kui tõde ükskord välja tuleks.
Võime küll omaette poriseda, et miks on olemas niipalju "lolle inimesi".

Paradoks on aga selles, et lollus kaitseb inimest mõtlema hakkamise eest.
Kui inimene näeb tõde puhtal kujul enda ees, siis ta ei suuda seda välja kannatada.

Ta võib hulluks minna.
Mida arvata ühiskonnast, kus kõik loeksid Nietzschet?

On olemas mõned elukutsed,mis tõde eriti jõhkral kujul serveerivad.
Need ametikohad on nii poliitikas, teaduses, religioonis, meditsiinis etc....

Tõde ei ole kuigi meeldiv ja Da Vinci koodide inimestel läheb keerukaks.
Tõega tuleb osata leppida.
Enamus inimesi pole selleks võimelised, sest enesesäilitamistung on enamasti see, mis inimeste üle valitseb.
Gandhid, Ema Teresad ja teised "lollakad patsifistid" on inimkonnale arusaamatud friigid.
Seega tõde-ükskõik kui ilus või hirmutav see ei ole--tõega leppimine(ka iseendaga) on inimeseks saamise suurim eeldus.
Kõik ülejäänud ,kes eksistentsiaalsetel teemadel ei mõtle-neid juhitakse nagu roboteid.
Nad ongi robotid.