Õigeusklikud naised värvilistes pearättides sammuvad risti ette lüües Toompea mäest alla. Kevadõhtu Tallinnas, päikseline ja täis pisikeste lindude säutsumist.

Balti jaamas kasiino ees väänleb üks mees, kes möirgab õhku arusaamatuid ja agressiivseid lauseid. Ta räpase krampides keha ümber on kogunenud nõutud politseinikud, kiirabiarstid ja uudishimulikud inimesed.
Ilmselgelt üledoosis narkomaan arvavad inimeste ehmunud või põlglikud näoilmed.
"Milline hirmus metsloom?!", sosistavad näod.
"Vaeseke?!", imestavad nad.
"See oleks võinud olla mina?!", mõtlevad nad.

Nurka surutud inimloom, keda ei oska endale võtta ei politseinikud ega arstid.
Tallinnas nii tavaline heidik.

Võib-olla viimane inimene.
Ainus, kes veel midagi tunneb.

Narkomaani ulgumises on midagi tõelist....ulgumist elu ja armastuse järele, mida ei tulnud...