C´est la mort.
Ma käisin matustel.
Eesti matustel.
See oli üks mees, kellel oli naine...nad mõlemad olid kunagi väga ilusad inimesed, täpselt nii ilusad, et kui nad praegu elaksid ja noored oleksid ,siis te võtaksite nad klubis tantsima.

Rõõmsad ja abivalmis inimesed.1970-ndatel aastatel oleks nad Woodstockis laineid löönud ja Los Angeleses filmipakkumisi saanud.
Nad olid mõlemad juba vanaema ja vanaisa.
Naine suri ära.
Mees jõi.Jõi aasta aega ja oli väga väga õnnetu.
Mees elas üksi.
Mehel elas Põhja-Eestis väikelinnas poeg, kellel oli perekond.
Mees, kes oli koos teiste üksikute elus pettunud ja naise kaotusvalu üle elanud meestega koos viina visanud...otsustas ühel kevadpäeval pojale rongiga külla minna.
Ta enne seda aga natuke jõi.
Ta oli kogu oma elu olnud väga hea südamega,hea huumoriga, uskumatult kena ja intelligentne mees.
Aga ta oli natuke joonud nagu ma juba ütlesin.
Keskpäeval jõudsis rong väikelinna....mees oli aga rongis magama jäänud ja sõitis kogemata liiga kaugele.
Jalgsi mööda raudteed tagasi sammudes, juhtus midagi.
Ta sai löögi kaubarongilt.
Kukkus.
Päev hiljem leiti mees raudtee äärest.
Nädal aega hiljem toimusid matused.


Ta nimi kirjutati hauaplaadile valesti.Sick!
Ta vanaprouast õde sattus hüsteeriahoogu kui oli pidanud sürrealistliku kõne.Naine oli kergelt ära pööranud, aga ta armastas oma venda ja ei häbenenud isegi "ärapööranuna" rääkida nii nagu ta mõtleb.Mis siis, et see naine oli nagu film.Ebareaalne.

David Lynchiliku matusekõne.

Nuttev naine eskorditi matusetalitluselt minema.

Maja ees ,kus matused toimusid jooksis tablool mehe nimi.....umbes nii nagu lennujaamas näidatakse saabuvaid ja lahkuvaid lende.

Mees, kes matusetalitlusel (ta vist peab neil kõigil kõnesid) kõne pidas ajas uskumatult lolli ja pateetilist juttu religioonist ja raha tähtsusetusest ja ajas pooled lahkunu eluloolised faktid segamini.
Ometi inimesed kuulasid ja andsid andeks.Miks küll?!!!

Võib-olla annab vana mees ka kunagi andeks, et tema matustel rääkis keegi meeletult lolli juttu.
Ta ehk naerab selle peale ja ütleb, et.....ah pole hullu,ikka juhtub.

Aga inimese elu on nii ilus ja tähtis asi.
Milleks jätta temaga hüvasti pealiskaudselt ja kiiresti.

Mehe sõbrad, keda tal ei olnud küll palju...kuid kes olid PÄRIS SÕBRAD....olid matusekõneleja peale kurvalt solvunud.
Just kurvalt.
Sest inimese viimasel teekonnal rääkida rumalat pealiskaudset konveieri-juttu....on kõike muud kui acceptable.



Mida ma mõtlesin sealjuures.....


kallistage neid, kes teiega on ja ärge jätke neid oma muredes üksi

MJÄU