Lõuna-Eestis Tilleoru võsas nägin üht lagunenud puumaja. Sisselöödud akendega lösutas ta kurvalt tee ääres. Astusin sisse ja ahmisin joovastunult endasse vettinud puidu, kakskümmend aastat tagasi keedetud kohvi, koltunud ajalehtede ja üksildaste õunapuude lõhna. Sulgesin silmad ja kujutasin ette, et see ongi mu kodu.
Kõdu ja ämblikuvõrkudega kaetud veider puulobudik, mis uksest sisse astudes igast nurgast kääksub ja purukslöödud akendest tuult sisse laseb, aga ikkagi kodu.
Ma oleksin valmis päevapealt sisse kolima...
Kuigi laes on mõni linnupesa ja nurgast võib ootamatult vastu susiseda rästik, on see koht kodune.

Rohtukasvanud aiast paistis väike künka alla ehitatud kelder.
Ideaalne veinikelder, mu kallid sõbrad.

Selles majas võis elada üksik torisev vanamees, kes ajaviiteks mesilasi pidas ja koduveini valmistas.

Vanamehe kere ei pidanud aga aastate koormat vastu ja ühel suveõhtul ei teinudki ta tugitoolis istudes enam silmi lahti. Ajaleht ühes käes ja kohvitass laual auramas lendas vanamehe hing parematele jahimaadele. Ja nii ta ehk leitigi kunagi aastal 1983.Kui melodramaatiline, jajah.

Vanamehe hing oli majas alles ja pidas endiselt nähtamatuid mesilasi. Ajalehtedest
võib lugeda kolhoosi tööliste viimastest rekorditest, aga need vanameest eriti ei huvitanud.

Minu hingel ei ole ka kodu.
Ja ka mind NEED asjad ei huvita.
Pardon.

......................................................................................

NENDES HALVASTIVALGUSTATUD RUUMIDES, KUS PALJU SUITSETATAKSE
PUDELEID AVATAKSE
JA MUUSIKAT MÄNGITAKSE
NENDES HALVASTIVALGUSTATUD RUUMIDES
TUNTAKSE ÄRA "SEDA"-
MILLEST KIRJUTATI JA JÄÄDAKSE KIRJUTAMA RAAMATUID
NÜÜD JA IGAVESTI


HAAMER........................................................
................................

SUFI

Keerlevad dervishid, neid on korraga palju. Valgetes hõlstides ja torumütsiga mehed, ohhoo, pöörlevad käed taeva poole pea kord vasakule kord paremale kaldus.

Nad lahustuvad õhus,nähtamatud keerlevad vurrid haihtuvad üksteise järel nagu oleksin neid just praegu ette kujutanud.

Muusika.

Segan kohvitassis suhkutükki kuni piim kohvis keerleb.....dervishid põgenevad läbi kohvi ja minu iseendani.

Väikesed keerlevad kratid.
Tantsivad end oimetuks.

Põlevast Estonia teatrist jookseb välja KRATT koos baleriinidega.
KIIRE ON.

Teater põleb ja suits keerutab tuulega taeva poole...

Mai ole elanud Charleville`is, sest ma olen ise alati olnud see Charleville.
Igavus ja meelekindlus elavad kõrvalmajades.
Naabrid räägivad sosinal, sest seinad kostavad läbi.

Olen istunud kirikutreppidel ja matsutanud lõhesaia.
Amps-amps.
Ja siis olen ma tormanud hullunult inimeste vahel tehes näo nagu mul oleks kuhugi minna.Kuigi tegelikult ei ole.

Ja siis olen ma vaadanud tuvide lendu järgmisele katusele, imestades,et nad vist ei mõtle.Minagi ei mõtle.

Ja kuigi enamuse ajast olen ma järjekindlalt meenutanud Charleville`i,lohutan end mõttes, kui armas ja rahulik linnake see on.


Mida ma loomulikult välja ei ütle.

Ja kui ma siis ühel hetkel märkan, et olen Pariis.
On Eiffeli torn remondis.

Tervitused Viidingule :)

Paul Pinna monoloog „Estonias“


Kui see elu on üks veider maskeraad
Ja mu laual aurab vastik päevapraad
Tahan laulda-joriseda sul need read
Laulu lõpuks ägised ja laule nead

Hommikul kui tõusin voodi krigisees
Tundus nagu oleks mulgi krigin sees
Balletiproovis tüdruk lavalt libisees
Orkestriaugus istus kutsu vigisees

Noodipaberites tuulas dirigent
Otsis kadund paberit neetud intelligent
Primadonna lava taga tõstis häält
Mina naersin, teised raputasid pääd

Esietendustel alati on lumm
Trügib kohtadele veetlev inimsumm
Esimeses reas ma nägin ühte lammast
Rõdul hunti kellel verepärlis hammas