Kui maailm oleks paberist ja sa lõikaksid selle väikesteks tükkideks ja sul oleks liim, sa kleebiksid selle tagasi kokku.
Võib-olla sa ei mäleta kuidas oli maailm enne kääridega lõikamist,kuid sa kleebid ta ikka kokku sellisena nagu sa ise soovid seda näha.
Raske on ilma maailmata elada.
Väikeste detailideta.

Kuid kui sa ei kleebigi oma maailma kokku ja paberitükid lendavad tuulega minema.
Siis hakkad sa ehk ringi käima ja oma maailma uuesti kokku kleepima.
Sa räägid inimestega ja leiad igaühes neist uue maailma....
sa õpid neid maailmu mõtteliselt kääridega oma elust välja lõikama.
Ja sa õpid uskuma, et see kõik kordub uuesti ja uuesti ja uuesti....


aga siis seisad sa nukralt ühel Londoni linnaväljakul
viskad tuvidele saia

ja sa saad aru
et mõned asjad ei kordu enam kunagi

aga sa muutud üha meisterlikumaks
ja leiad endale oma maailma

õpid kirju saatma
telefoniga helistama
ja kokku saama


aga see on juba
SÜSTEEMSÜSTEEM
(by chalice)

jasaeiteajasaeiteakuiheakuiheaolineilpäevadeljaöödelvaletadajatõtträäkidailmaetkeegiselvahetteinudoleks

Sel päeval kui sa loobusid kõigest, mis sul oli ja sa ei tahtnud mitte midagi endale saada.
Sel päeval koputab Juhus(kui tahad loe: Jumal)uksele ja annab sulle kõik maailma varandused.
Aga ühtegi varandust ei anna ta sulle igaveseks.
Ometi kiindutakse asjadesse ja inimestesse nagu kestaks nad igavesti........