IMAGINARY COFFEE SHOPPING IN MY IMAGINARY COFFEE-HOUSE WITH MY IMAGINARY FRIENDS

-Üks Caffe Latte palun.
Jah 3/4 piim palun.

-Nagu tavaliselt?

-Jah,nagu tavaliselt

-Rummikooki ka on vä?

-Oi,meil on palju rummikooke...

-Nii, palun see kõige väiksem mulle(osutab näpuga kõige suuremale rummikoogile)

-Maksate kaardiga või sularahas?

-Ma maksan hiljem

-Suur tänu

-Toon arve lauda?

-Jah, parem oleks






pildil: olude sunnil Federico Fellini(papparazzi foto)

Roosad kõpskingad


Elas kord üks väike dinosaurus.
Tal olid sahtlis roosad kõpskingad.
Aga kuna dinosaurusele ei läinud kõpskingad üldsegi mitte jalga, siis ta vaatas neid igal laupäevaõhtul õrna pilguga.Pärast vaatamist pani dinosaurus kõpskingad ilusasti krabisevasse paberisse tagasi ka.
Aga kuna dinosaurusel oli üleüldse vähe asju ja palju metsikut loodust, siis olid kõpskingad talle kõige kallim varandus terves maailmas.

Ühel päeval laskus taevast alla sädelevas tähepurus haldjas ja maandus pikutavate dinosauruste keskel.
Armastusväärse naeratusega pöördus ta jõhkrate lõugadega sauruse poole, kes tigedalt susises ja sabaga lajatas, nii et maa värises saja kilomeetri raadiuses.

Haldjas oli väga viisakas tegi kniksu ja küsis kus ta kõpskingad on ja kas keegi on neid näinud.

Väike dinosaurus neelatas ja sosistas:"Minul ei ole roosasid kõpskingasid-ma isegi ei tea kuidas need välja näevad!"
Aga kuna väikesel dinosaurusel oli hea süda , siis ei osanud ta loomulikult üldse valetada.Nutupisarad kurgus ulatas väike dinosaurus pappkarbis kõpskingad haldjale.

Haldjas naeratas aga nähes väikese dinosauruse piiritut kurbust.

"Päh, mul polegi vaja neid enam.Kingin need sulle!Ma sain uued blahnikud, need on ülituusad!"

Väike dinosaurus hakkas nutma ja tema rõõmupisaratest tekkis Atlandi ookean.
Dinosaurused surid välja, sest kõik emadinosaurused jäid väikese dinosauruse kõpskingi imetlema ja isadinosaurused jäid teiselepoole Atlandit tobedaid kõpskingi kiruma.

Edasi teate ise mis juhtus.
Ei hakka ajalugu ümber jutustama.

Minu "mentor" võitis kord Stockholmis Ilmar Laabaniga kihla vedades pudeli punast veini. Laaban oli aus mees tõi pudeli veini talle ära ka.(Jutumärgid on sellepärast,et ma pole veel julgenud talle oma "asju" saata, kuigi ta seda soovis-ma pean seda vist varsti tegema.)Ehk on viimane aeg. Sest ma ausalt öeldes ei kujuta ette kelle arvamus mulle peale tema veel rohkem korda saaks minna.

Ma kardan, et noh..ta on vana mees ja...olen oma ajas rikutud "cartoon networki" ja MTV-ga.
Ja kui ta Laabanist rääkis, siis...oleks ma vaid saanud teda näha ja temaga rääkida.

Hea kui saab luua midagi "uut"-oponeerida, vaielda, kahtluse alla seada....kuigi alati pole ka mõtet kõrgel lennata kui Ikarose tiivad ei kanna.

Kõik praegused klassikud on küll huvitavad, kuid liiga "noored" või siis oskavad liiga vähe kreeka ja ladina keelt.Rääkimata araabia keelest või jiddishist.Tegelikult teen nalja-ka praegustel on palju mida õpetada.

Nüüd ma siis olen saanud õppida ühe sakslasest ja ühe peruulasest professori käe all.
Mul on tunne, et ma ei õpigi midagi traditsioonilises mõttes, vaid pigem läbi intuitsiooni ja piltide.
Aga see on hea.

Tegel(ikul)t saab õpetajaid olla mitu.
Sinu elu või "vana kooli" mentor.
Inimestelt õpib niigi koguaeg.

Aga mulle tundub, et osa tekste on inimeste eest ära peidetud.
Aga äkki ongi need vaja kas Firenzest, Sao Paolost või kasvõi Granadast
üles leida.

Ma ütleks praegu(ast), et Puudumine häirib mind märksa enam ka Olemasolev.
Ja siis häirib mind ka see, et äkki ma pole nii osav võõrastel meredel purjetama
ja kirjapandud sõnu röövima.
Ükskord ma purjetasin Läänemerel ja sealt mastitipust paistis maailm hoopis avaram kui ma seda kunagi varem näinud olin.

Suvehommikul Skääridel katkisest raadiost Rootsi kalurite mussi kuulata ja kogu laeva meeskonnale hommikusööki valmistada....mere kohal libisevad hommikused loiud kajakad ja päike pole veel kuigi kõrgele kütnud.
Elamise võlu.

Dolce Vita.

Kui teil juhtumisi on keegi õppejõud või mentor, siis suure tõenäosusega saadaksite talle meili. Suhteliselt lühikese ja kirjavigadega.
Õppejõud vastaks veel lühemalt ja emotsioonitumalt.
Kuid Arthur Rimbaud-siis 17-aastane poeet võttis kätte ja kirjutas oma kirjanduslikule nõuandjale ja professorile.
Rimbaud oli sõber hallutsinatsioonidega armastades pööraselt luuletaja Verlaine`i.
Kiri on kirjutatud enne Pariisi minekut, enne pöörase, ennasthävitava dekadentliku elu algust.

See on teist korda kui Anton Nari tõlkes saab siin lugeda Rimbaudi mõtteid.Kui ma rikkaks saan, siis saab minu saidil osta reklaami ja eeldatavasti hakkavad teie armsate silmade ees vilkuma absindireklaamid.
Ühesõnaga pahed saavad rohelise tule.
(Aga esimene Rimbaudi kiri on leitav kuimaieksi maikuust 2005 RK-s)






Kiri Theodore De Banville`ile, 24.mail 1870-ndal aastal

Charleville(Ardennes), 24.mail 1870
Härra Theodor de Banville`ile


Hea professor,



Oleme jõudnud armastuse kuudesse; olen peaaegu
seitseteist.
Lootusrikas ja unistusi täis iga nagu öeldakse ja olen alustanud-lapsena, keda puudutas muusa-vabandust kui see on banaalne, väljendama oma uske, lootusi, tundeid-kõiki neid poeedile kohaseid asju-nimetan seda Kevadeks.

Ja kui ma saadan teile mõned neist värssidest-seda oma hea kirjastaja Alph.Lemerre`i kaudu, siis on see sellepärast, et ma armastan neid Parnassi poeete-alates poeedi Parnassi kuuluvusest on ta armunud ideaalsesse ilusse; seda ma imetlen teis ,naiivsena , teie Ronsardi järglasena, me 1830-ndate meistrite vennana, tõelise romantiku, päris poeedina.
Sel põhjusel siis-see on rumalavõitu, kas pole, kuid ikkagi?....

Kahe aasta pärast, võib-olla ühe aasta möödudes, peaksin olema Pariisis.
Anchio, ajakirjandushärra, minust saab Parnass!
Ma ei tea mis on mu sees...mis otsib väljapääsu.....Ma vannun, kallis professor, et jumaldan alatiseks kahte jumalannat-Muusat ja Vabadust.

Ärge kurvastage liialt neid värsse lugedes....te suudaksite mind õnne ja lootusrikkuse saatmisega hulluks teha, kui seda vaid sooviksite, hea professor, leida kohta Credo in Unamile Parnassil...peaksin olema seal viimane number. See oleks kõigi poeetide ühine Credo!..
Ambitsioon! Oo hull ambitsioon!


Arthur Rimbaud

Ebatäiuslikkus.
Imperfection.
Isikupära.

Anna sellele nimi ja inimestel ja asjadel on hing.
Kogemata kogenematus.
Ma ei usu, et armastatakse täiuslikkust-pigem armastatakse selle puudumist.
Suhet täiuse ja ebatäiuslikkuse vahel.

Isikupära ei saa jäljendada.
This is so personal stuff.

Kate Mossist ilmub autobiograafia veebruaris.
"Model of imperfection"

Kui kellegi kohta saaks öelda -Sina oledki 90-ndad.
Kate on.
Tegelt on ta 168 cm pikk, ei anna avalikkuse ees tihti intervjuusid ja on mitmete edetabelite järgi kõige paremini riietuv naine maailmas.
Septembris pildistati Mossi kokaiini tarvitamas.
No big surprise!
Maailm, milles ta töötab ja tegutseb on väga SICK e. HAIGE.
Siinkohal on meenutamist vääriv Jürgen Kaljuvee juhtum.

Ja Vivienne Westwood kandis showl t-särki " I am not a terrorist, please don`t arrest me!".Särgid said üsna populaarseks.
Ja McQueen on kandnud showl särki kirjaga "We love you Kate".

Tänase jutukese moraal on järgmine-HEA sõprus võidab KURJA väe.
U can`t beat kaheksakümnendad and u can`t beat üheksakümnendad!

IMPERFECTION is nothing compared to SICKNESS, that happens in the world.

Põhimõtteliselt liikus kõik kavatsetud suunas.
Ma jõin oma klaasi valget majaveini Huudlevates Sudengites.
Kõik oli kerge lihtne ja hea ja hea seltskond on sellistel puhkudel asendamatu.
Helen jah. Seekord mitte Lissabonist ei rääkinud me, vaid Valenciast ja nii mõnestki kohast veel.Hea on omada spetsiaalseid (nii ütlevad dnb inimesed) sõpru!

Tuletõrjealarm.
10 minutit.
Kaos.
Sigaretid.

Polegi nii hull.
Ettekandjal on tuletõrjealarmiga raske meenutada mida tellisime.
Niisiis tuleb ta tagasi, vaatab meile otsa nagu kurblik hüljes ja ütleb:"Palun tellige uuesti!"
Inimesed plaksutavad.

Chance 2.
She remembers my wine.
Good.

Maailm.
Ettekandja-first class.

Nii.
Kus ma nüüd olengi?

Ahah.
Miks.

Ma ei saa CT inimeste massis enam hingata.
See ei ole üldse fun-tõesti.
Kui ei saa liikuda, hingata ja rääkida.
Vastik.
Ja miks mu riided katki olid?
Ja miks keegi selles massis mind käperdas?

Vastik Valentinipäev.

Õnneks on igas massis ka mõistlikke inimesi-keegi kaastundlik ja hea väike ingel, kes
sind välja aitab.Tavalisest kõige suuremast hädast.
Inimesed ei ole oma olemuselt halvad.
Kuid massis on nad kõik halvad, sest nad on võimetud.

Ja mul oli nii häbi olla nende inimeste vahel.
Kui ma pean trügima nagu nõukogude aja defitsiidipoes või ONOFF väljamüügil või Roskildel(kus inimesed jalge all surnuks tallati), siis ei suuda ma enam pidu nautida.

Kultuur on palju enamat kui filmid ja muusika ja teater.
Kultuur on ka käitumiskultuur.

Lugupidamine teiste inimeste suhtes.
Inimlikkus.

Mul jätkus sel hetkel iseendastlugupidamist, et lahkuda.
Ilma peota.

Kas ma pole mitte üliemotsionaalne ja liialdav ja ei tee sääsest elevanti?

Ei.

Niikaua kuni üks inimene julgeb öelda JAA, kui teised ütlevad EI või öelda EI kui teised ütlevad JAA, siis pole kellelgi õigus seda ühte häält maha suruda.

Seda ütles ka kuulus mees John Stuart Mill.

Kummardus talle selle eest.

Kui ma oleksin 24 h purjus(ja ma saan seda olema) ropendaksin peaaegu sama hästi kui preili Kelli Grõuss.Ma pole seda ainult korralikult proovinud veel.

Ma olen kummalisel kombel eksinud.
Etteaimatult.
Ettearvamatult.

Kadunud
Ülesleitud

Tõlkes kaduma läinud
Väga väga kaduma läinud

Üks korralik suhtekorraldustudeng lihtsalt peab olema kursis ideega "piltidest meie peas" ja ettekujutuse tähtsusega.
Peaksin ehk seletama?
Mõnus on oma mõtteid laiendada ja "sürrealiseerida", sest ainult sürrealiseerimine aitab mõtetel muutuda realiseeritavateks.
Ma peaksin ehk lisama, et lisaks teaduslikule mõtlemisele on olemas müstitsism, spirituaalsus, klaaskuulilt ennustamine, ebausk ja muu pöörane.
Ei tahaks teaduslikule mõtlemisele keskmist sõrme näidata, sest põhjust nagu pole ju-
ratsionaalsus toimib.
Kuid üks korralik suhtekorraldustudeng teab ka seda, et kõik irratsionaalsusele allutatu täidab suurepäraselt oma eesmärke, mis omakorda keerab kogu õpetatava teooria pea peale.Põhimõtteliselt "ei tohi" nii teha, aga olgu teadmiseks kõigile, et ainult nii "saab". Milline mõnus vastuolu ja hea, et keegi peale minu sellele ei mõtle.Hähä.

Ja kui suhtekorraldustudeng saaks valida, mida oma eluga peale hakata, siis sooviks ta ehk olla võlur või printsess.

Muinasjutud tunduvad ehk nõmedad ja mahakäinud, kuid kõik tänapäeva suured narratiivid laenavad nii mõndagi muinasjuttudest ja religioonist.

Kõik millest me aru ei saa , ajab meid vähemal või rohkemal määral segadusse.
Kui me juba segaduses oleme, nõustume kergemalt ka kõige napakamate ideedega.

Pildid meie peas on väga võimsad ja nõuavad endale televiisorist, kinost ja arvutiekraanilt lisa.

Aga unenäos hakkavad need pildid omavahel kombineeruma ja uusi lugusid moodustama-ootamatuid , salapäraseid, õudsaid...hehe.


Kui pildid kõigest hoolimata pikalt saata võib alustada oma uut ja muretut pildivaba elu, aga siiski nähtu ei unune nii kergesti.

Ma peaksin alustama pildivaba süsteemi loomist.
Andeka programmeerija mõistusest piisaks, et teha ümberprogrameerimine.
Kuidas kustutada inimeste mälust aastasadu alandusi, kadedust ja masendust külmast ilmast ja raskest tööst.
Ja siis on luuletajad , kes kirjutavad "Must lagi on meie toal".
Aga kui kollektiivne mälu siiski pikalt saata, siis jäävad alles unenäod, unistused ja muu lohutust pakkuv.

Ja ma ei lisa siia ühtki eksitavat pilti.
Kujutage ette kümmet tonni lund.
Ja siis kujutage ette mittemidagit.
Suur tänu.

Olen mõelnud inimestele ja asjadele nende ümber ja siis olen mõelnud ruumile inimeste ja asjade vahel ja siis olen taibanud oma ebaõiglust nende kirjeldamisel, nendest arvamuse kujundamisel ja nendega suhtlemisel.
Kuidas ma saakski saada inimestest, asjadest ja ruumist aru kui nad ei seisa iialgi paigal.
Muutuvad suhted, asendid asjade suhtes ja mõtted inimeste, asjade ja ruumi kohta.
Kes on autorid?
Ma ei tea.

Võiks ju öelda, et mina olen autor.
Ja sina oled autor.
Ja tema ka on autor.
Oma maailma autoriõigus on meie oma.
Kuid kus asub PÄRIS maailma autoriõigus?
Kuid mis saab siis....kui..PÄRIS maailma ei olegi.
On vaid ebaõiglased ringi sibavad inimesed, kes hommikuti ilmuvad tänavatele ja õhtuti jälle kaovad kuskile.
Kui vähe autorid oma loomingust tegelikult teavad.
Maailm ei püsi paigal.
Ei lase end mitte kunagi tabada.


Kuid.


Väikeste asjade poeedid.


Vaatavad peegeldusi aknaklaasil, silmis ja langevates vihmapiiskades.
Rohkem küsimusi ei ole.
Nad on lapsikud, veidrad, vahel kurvad ja vahel nii neetult õnnelikud.
Ja isegi kui nad on kasutud KASU kõige tuntumas tähenduses, siis kuulub neile mu süda.
Ja süda pole ju niisama minema loopimiseks.





pildil: Oksana Akinshina filmist "Lilja-4-Ever"

koht: TALLINN kohvik "Mmuah"
aeg: veebruar 2006
tegelased:

Blond umbes 30-aastane naine mustas kostüümis, kauni näo, värisevate käte ja eksleva pilguga.

Tumedapäine hobusesabaga Donatella Versace disainerkostüümis 40-le lähenev fuuria, viimase peal kunstküüned, end mehe käevangu naelutanud.

Suurte ambitsioonidega väikeettevõtja-hõreneva pealaega, vaikne, disainerülikonnas, oma abikaasa raudses haardes , joob cosmopolitani kokteili aeglaste mõõdetud sõõmudega....heites pilku oma vallandatava töötaja avarasse dekolteesse, püüab menüüst eksklusiivset toitu leida...



Fuuria:"Me oleme sunnitud Teid vallandama, sest Teie töö ei vasta meie poolt seatud kvaliteedinõuetele.Te oleksite kohe alguses pidanud mõtlema kõikide nende asjade peale, millele Te ei mõelnud.Me oleme investeerinud Teisse palju raha ja milline on tulemus?!!
Tulemust ei ole!"

Naine Mustas:"Ma siiski sooviksin kuulda põhjust miks Te mind töölt lahti lasete?Ma tean, et olen võtnud endale lisakohustusi, kuid see oli minu valik."

Naine jääb rahulikuks proovides
mitte tähele panna naisülemust, kes on klammerdunud mehe külge nagu hiidkrabi.
Ta püüab peita oma ilusaid käsi, mis kipuvad laual värisema.


Fuuria:"Mul ei ole vaja Teile midagi selgitada,alates tänasest ei soovi me Teid enam tööl näha. Mis? Hakkate nutma vää?"

Naine Mustas:"Ei, ma ei nuta. Ma sooviksin lihtsalt teada MIKS Te mind tegelikult vallandasite?"



Fuuria:"Meil ei ole teid enam vaja, Te ei suuda töötada nii nagu me seda ootame!Te ei tee piisavalt hästi tööd ja kogu Teie koolitusele kulunud raha oli üks raiskamine.Vaadake kui palju me Teie koolitusse investeerisime!"


Naine Mustas, Fuuria ja Väikeettevõtja jätkavad oma külma kalkuleeritud keskustelu rahast, kasumitest ja investeeringutest.
Anton Nari teeb sääred.
Viimane aeg on lahkuda.
Tõesõna.
Kuid enne kui lahkuda....tuleks ehk heita pilk mineviku flashback`i
Andestage mulle see tagasivaade.
Näen ma seal midagi?
On see videofilm petlik, näen ma und või on reaalsus nii käegakatsutav, et ettekujutus annab alla?
See oli siinsamas praegu.
Ma ei kujuta midagi ette.
Kõik on PÄRIS.
Jah , just nii see ongi-tõde, mida tunnistan on reaalsem kui reaalsus ise.



Perefirma.
Tallinnas on perefirmasid. Osaühinguid.
Kiire kasum. Kiired ärid. Rikastumine.
Uus raha.
Seks.
Reisimine.
Solaarium.
Seks.
Kunstpäevitus.
Kunstküüned.
Seks.
Solaarium.Solaarium veelkord.
Neurootilisus.
Sigaretid.
Seks.
Uus auto.
Uus äri.
Uus maja.
Kiire elu.
Raha.
Seks.
Uued töötajad.
Koolitus.
Turunduskeemid.Ei turundusjuhti ei palka veel.
Gaas põhja!
Finantsskeemid.
Kiire.
Seks.
Solaarium.
Ivo Nikkolo.
Dolce & Gabbana.
Seks.
Gaas põhja!
Me jõuame veel!
Tulevik on meie!
Raha on meie!
Ooo...

Elu on laif.

"Väike kass kel on suured vurrud
su käpp juhatab tuulte koori
tähti langeb kui sa lööd nurru
ookean peegeldub su silmis

Mõnikord küsid sa endalt
miks sinu saba sind kardab"

(Ilmar Laaban)



"Ma elan nagu idioot; ma ei tea mis on õige,
ega oska tahta teada;
ma võin kõigele takka kiita, sest mul on ükskõik, ja järgmisel hetkel on mul ükskõik, mis ma rääkisin, sest ma ei mäleta midagi."
(Tõnu Õnnepalu)



Mõnikord on tunne, et pikk teekond seisab ees.
A see mis praegu on naeruväärselt naljakas.
Naeruväärne ei tähenda ,et peaks naerma.
Nagu armastusväärne ei tähenda,et peaks armastama.
Ja nii nagu paljud sõnad ei tähenda mitte midagi.





ja muusika.