Kui sügav on inimese hing?
Ma mõtlen selle peale üsna tihti ja saan aru, et inimesed ei ole loonud selle sügavuse väljendamiseks sõnu.Olen proovinud inimesest aru saada.
Tõesti olen proovinud.Aga see on hullumeelne ettevõtmine.Tõeliselt hull, segane, kaunis,veider.....kõike seda ja rohkemgi veel.

Mulle tuleb meelde itaalia tüdruk, kes seletas ühel õhtul Firenzes Toskaana dialektis sõna, mis tähendas üheaegselt nii kõrget kui ka sügavat, kuid ei ulatunud päriselt lõpuni välja. Kummaline oli see, et ma tunnetasin seda sõna, kuid ei osanud väljendada.Ja nii on vist inimesed üldse määratud elama, et me ei saa väljendada väljendamatut.

See teeb helilooja, poeedi, kunstniku ja tantsija elu nii meeletult raskeks.
Ta otsib alati piirväärtusi, kuid on sunnitud lõpmatuse märgi ees seisma jääma.
Ta saab aru, et...tekib surnud ring...ei ole enam sõnu, noote, värve, liigutusi.....
siis hakkab ta neid meeleheites segama lootes luua midagi uut.

Mateeria on aga sama.
Värvide segamine ei muuda värvide olemust.
Siis teeb ta meeleheitlikke katseid asjade olemust võimalikult tõepäraselt jäljendada.

Aga ta unustab ühe asja, et inimese hing on nagu see salapärane Toskaana dialekti sõna-liiga sügav asjade olemuse tabamiseks.Inimese hinge põhjatus ei lase meil midagi maist määratleda.Inimestel jääb üle ainult imetleda Leonardo da Vincit, Michelangelot, Dostojevskit,Plissetskajat,Mozartit....jah võib-olla nad leidsid "fesca", selle Toskaana sõna, mis seletab minu jaoks tervet maailma.

Südamel on tõesti omad põhjused, millest mõistusel aimugi pole.

xxx


I promise to be GOOd.
But what is GOod and what is Promise???
in the Shadows of the night
where everything could mean eteRnity
until it`s trusty and bright

and eteRnity is sTill a fooliSh second
which separates those who promised
and those who were the reaSon
promises were mAde

still
promised to be GOod





anton n
postcards from
Florence, postcards from hell

Tere taas,


Mulle tundub, et ostsin hetk tagasi poti-tüümiani, aga ta võib vabalt olla poti-oregaano.Kõige veidram on tegelt see, et ma läksin ostma hoopis poti-basiilikut.
Which was sold already.Nüüd istub see roheline eeldatavalt poti-tüümian akna peal ja lõhnab lihtsalt vapustavalt.Ma hakkan tegelema põllumajandusega.
Kaua võib oma maitsemeelt piinata, kui maailm on täis imelisi maitseid.

Ja ma kavatsen hästi süüa!
Palun tehke head sööki ja kutsuge külla.
Võite mind ka kutsuda külla süüa tegema või iseennast minu juurde süüa tegema.
(Praegu on nati kiire mul, aga varstiiii)

Tegelt ma veel kõike ei oska, aga paar asja tulevad välja vist küll.
Sõpradega tuleb head kraami jagada, mis tuletab meelde, et üksi elades ei saa enam söögiarveid näiteks kolmega jagada, mis kunagi minu eelmises kodus õnnestus.


anton n

Tere,

Mina olen Anari.
Ma söön kala.
Aga ma pole kass.
Homme lähen jälle kala ostma.
Jee!


Kalaturg, here I come.....

Ma arvan, et olen viimasel ajal kurje asju kirjutanud.
Kriitilisi.Aga see ei tähenda, et ma kedagi või midagi endast halvemaks peaksin.Seda mitte.Kõik on inimesed ja kõik teevad vigu.Pidevad enesepaljastused on muidugi "so last season", aga ma usun, et ma ei tee kurja kui räägin nii nagu mõtlen.
:)

Ma ei tunne end viimasel ajal inimeste seas hästi.
Võib-olla on probleem selles, et tajun inimesi keskmisest pisut teravamalt.
Võib-olla kujutan seda vaid ette.Mul on inimeste seas viibides kõhe tunne ja seda viimasel ajal tihti.Ma tean, et keegi ei saa mu poindist aru.
Seda ei saagi sõnadega seletada.
Või proovin.
Kui kujutada ette skulptorit, kes peab kuju voolima.
Enne kuju voolimist peab ta end kujutatava inimesega kurssi viima, teda "tajuma".
Olles kujur on kunstnik juba pikemat aega harjunud inimesi "tajuma".
Ja kui ta siis tunnetab inimese isiksuse vastuolusid, tema sisemisi draamasid...siis
hakkab tal korraga vastik.
See olukord meenutab Michelangelot, kes neli aastat Sixtuse kabeli lae all poolselili asendis inimfiguure maalis.
Mida pikemalt ta tööga seotud oli (kangekaelselt tahtis ta kõik oma tööd üksi ja ilma kõrvalise abita teostada), seda valusam oli tal nii füüsiliselt kui hingeliselt.
Ta tajus oma portreteeritavaid iga keharakuga.
See tekitas õudust...tema maalitud kehad ja skulptuurid olid vägivaldsed, piinlesid seletamatus agoonias....ja nii see tuligi....tema teoseid on valus vaadata.
Aga see on ilus valu.Ükskõikseks küll ei jäta.


Ma olen loobumise äärel.Ma ei ole hea valetaja.
Mis imelik asi maailmas peaks mind sundima kujutama inimesi vägivaldsete ja piinade käes kannatavatena?

Mis siis, et kohvikus nad kõik naeratavad nii kenasti ja tänaval tundub, et inimestel on oma asjatoimetusi tehes kõik korras.
Däääm, ega ikka ei ole küll.


ja kui asju näha nii nagu ma neid näen, siis on see murettekitav

ma näen nii ilu kui ka koledust äärmiselt teravalt
Üks kõige jubedamaid asju, milleni ma kunagi jõudnud olen on järgmine:
tõelise ilu ja tõelise koletislikkuse vahel on pisike samm.
Ja koletislikkus lummab inimesi.
Which is a huge crap.

Nad peavad koletislikku ilu "tõeliseks", sest pole tõelist ilu tajunud.

Ma ei jaksa selles groteskses maailmas olla ja teeselda, et olen vaimustuses.
Mind ei koti pealiskaudsus.Aga ma õpin iga päev kuidas olla pealiskaudsem, et "mitte vahele jääda".


Sest kuigi arvatakse, et "erinev" olla on suur õnn ja rõõm, siis paraku
"erinev olemine" tähendab pidevat kolki saamist neilt,kes ei mõtle.

Kuigi ma pole kirjutanud ühiskondlikel teemadel(Võib-olla on see viga), siis
tahaksin siiski avaldada toetust Peeter Ojale tema võitluses hoolimatuse, kaotatud inimlikkuse ja ühiskonna väärastunud mõttetegevuse vastu.

Tsiteerides Itaalia suurt poeeti ja kirjanikku DANTE ALIGHIERI`t rahvusvaheliselt mõistetavas keeles:

"The hottest places in hell are reserved for those who, in time of great moral crisis, maintain their neutrality."

Hmm, kõik inimesed on suuremal või vähemal määral kiiksuga.Mjäu!
Selgus, et preili M (tuntud eesti kultuuriringkondades kui väsimatu pidutseja) on hull või siis patoloogia piiril sekeldav inimene.Tal on kinnisidee ja ta elab oma maailmas."Hõljub" oma maailmas oleks õigem öelda.Jah, ta on huvitav inimene, aga see "huvitav" on lihtsalt hirmutav.
Ta joob ja joob ja joob ja veedab öid hõljudes ka muudes narkootilistes avarustes.
HIR-MU-TAV.Mul on tast väga kahju.Tahaksin aidata, aga ei oska ja ei saa.

Mu põhikooli kirjandusõpetajal oli viinaviga.
Üks kirjanduskalduvustega ajalehetoimetaja, keda ma isiklikult küll ei tunne on rassist ja inimestega suhtlemisel nagu Napoleon ehk siis täiesti täiesti mõttetu.

Kunstnik X, keda 1990-ndatel peeti lausa uueks geeniuseks, oeh, ta on natsionalist.

KALLIS NOOR INIMENE,TERE TULEMAST KIRJANDUSE, KUNSTI ja FILMI IMELISSE MAAILMA, ainult normaalsed inimesed on sind ootamas.......

mjäu
:)

Korgitser


Ühel õhtul märtsikuus läksin ma külla ühiselamusse.
Seal said kokku suurem seltskond noori, kes mulle kõik veel tuttavad ei olnud, aga võib öelda, et said selleks suhteliselt kiiresti.Veini oli meil paar pudelit, pigem maitse pärast kui ületarvitamiseks, sest rahvast tuli pidevalt juurde.Ühel hetkel avastasime, et meil pole korgitseri (olin selle maha unustanud).Preili,kelle juures külalised hängisid oli täis otsustavust koridorinaabritelt korgitseri laenama minna ja kuna tundsin end veidi vastutavana läksin temaga kaasa.

Uks nr 1.
Koputame viisakalt.
Vaikus.Koputame vähemviisakalt.
Vaikus...sammud....üks kartliku ilmega tshikk piilub meid ukse vahelt.
"Ei, korgitseri meil küll ei ole".Uks kähku kinni.
Null naeratust.

Ega siis midagi.
Uks nr. 2.
Hääled.
Viisakas uksele koputamine.
Vähem viisakas uksele koputamine.
Vaikus.Ignoreerimine.

Uks nr 3-7 vastasid "Oi, meil ei ole küll korgitseri".
Haa-haa, millise pühakud ja jumalaemad!!!!

Uks nr.8 (?)

Vene noormees.
"Tere,vabandust ma räägin halvasti eesti keelt, aga ......(pikk vene keelne abivalmis jutt).
Preili Hõust valdas aga suurepäraselt vene keelt ja nii see siis läks.
Meile pakuti kahte erinevat sorti korgitseri.
Vene noormees naeratas, kasutas sõnu "tänan", "palun" ja "head õhtut".

Mõtlesin sel hetkel, et kui ma kunagi peaks tahtma korgitseri või teekannu laenata, siis ma pöörduksin alati suure ja lahke Vene hinge poole.

Üldistamine on pahe, ma tean.
Aga kuna VALIM oli üsna suur selles koridoris, siis konkurentsitult parima tulemuse
sõbralikkuses ja lahkuses saavutas vene rahvus.

Eestlane on oma naabriga Andrese ja Pearu suhetes.
Venelased tundub, et aga armastavad oma naabreid.
Vähemalt ei tunne end peale venelasega suhtlemist nii halvasti, et "tahaks end põlema panna".Okei, ajalooliselt on see kõik põhjendatav.
Igas rahvuses on lahkeid ja ebasõbralikke inimesi.

Aga kui eestlane oma tigedat, kahtlustavat ja kinnist kultuuri ei muuda soojemaks, lahkemaks ja usaldavamaks, siis ei peaks me imestama kui see enesekesksus meile ühel hetkel oma tõelist palet näitab. Enesekesksus ja kahtlustamine ei tee eestlasi suureks rahvaks, vaid vaimult väikeseks ja nüriks.

Pinged, mis pikalt enda sees hoitakse, plahvatavad.
Ja kui miljoni inimese allasurutud tunded korraga või kasvõi eri aegadel plahvatavad, siis võiks Eestit pidada tuumariigiks.
Me olemegi tuumariik, sest ei hävita teisi, vaid ainult iseennast.


Ja kuidas veel....

Lennukis reisil Berliinist Pisasse istus must paar kohta edasi üks kõhn Itaalia naine, kes kaevas oma kotist välja hiigelsuure kokaraamatu ja uuris seda põlevate silmadega üle tunni aja.Iga lehekülge keerates ta kas ohkas või siis neelas pilguga uusi retsepte üha suurema entusiasmiga.

Vaatasin kella, aga kellaaeg polnud üldsegi mitte oluline.
Retseptid olid lihtsalt nii kohutavalt huvitavad.
Ja kui ma ükskord Itaalia kohvikutesse ja kodudesse sukeldusin, siis sain aru, et kogu mu senine Garfieldi-filosoofia on algusest lõpuni tõene olnud.
Söök on elu!

Tagasi lennates, kui ma ei olnud 24 h maganud, siis üritasin oma pilku raamatusse peites mitte tähelepanu äratada.
Erakordselt veider oli hetk kui üks tshikk (suure tõenäosusega Kesk-Euroopast, näiteks Slovakkiast, sest ta ei lärmanud) istus lennujaama ootesaalis mu kõrvale ja asus lugema raamatut "Da Vinci kood" oma emakeeles loomulikult.
Aga kui siis ma meie raamatute kaanepilte silmitsesin, siis...avastasin, et mina lugesin "The notebook of Leonardo da Vinci" Oxfordi väljaannet.

Kummaline, et Leonardo istus kummaski raamatus ja naeris meie üle.
Nii armas on näha inimesi lugemas raamatuid, mis neile korda lähevad.
Aga veel lahedam on see, kui sul on parasjagu käes raamat, mis esitab sulle pidevalt küsimusi.Õrritab.Ei lase sul turvaliselt sulguda oma väikekodanlikku heaollu.

Raamat esitab sulle väljakutse.
Mis saaks veel parem olla?

Kokaraamat on ka väljakutse.
Armastus käib kõhu kaudu.
Väga tobe lause, eksole.
Aga milleks süüa halvasti kui saab süüa hästi?!

Jah ,kui sa ükspä lähed otsima ideaalset sõna, siis palun ära ole pahane,kui peale selle kuulmist tunned, et tahaksid surra. Nii juhtuski.
Et tahad.

Jah, ma leidsin.
Sõna.

Suremine on nõrkadele.
Ma tean.Õigemini ma tean,et surma piiril saadakse tugevaks.

Aga kui uskuda Dante Alighierit, siis surm pole hullem kui miski muu elus.
Me ei räägi peaaegu üldse elust, me ei räägi surmast ja armastusest, mis jääb elu ja surma vahele.
Me ainult imetleme nagu kari lambaid neid ,kes oskavad tõelistest asjadest rääkida.
Aga kas pole see mitte rumal-imetleda ainult teisi või siis koguaeg iseennast.
Imetleda seda, mis on kõigis inimestes olemas ja mille leidmiseks pole viitsitud oma laiskusest üle saada ja VAADATA.

Parem on surra päevas tuhandeid kordi maailma ilu pärast kui elada ja elada ja elada ja mitte iialgi silmi lahti teha.

Votvot.Cheesy but true.

Okas,mul sai nüüd kohvi valmis.Lähen joon.










pildil:Sandro Botticelli "Veenuse sünd"