SOME PERSONAL STUFF
(Ära loe kui ei viitsi.Mine jaluta koeraga õues või pese oma Mercedes puhtaks.Aa, sul ju pole Mercedest.)



Ei ma ei kustuta oma eelmisi jutte ära.
See läheb kõik TÄPSELT teemasse.
Ma olen tahtnud nii kirjutada, et ma ei kahetse midagi.
Ja ma unustasin küll allkirjastada ajakirjanike aukoodeksi(ehk jõuan veel kunagi), aga see ei loe.
Kes teab kui palju ma üldse ajakirjanik olen.Jumal seda teab.
Ma tahan kirjutada.Aukoodeks on minu südames-kõige kaugemas paremas sopis.
Ma ei taha elada allkirjade järgi.Ma ei usu paberitesse, ma usun inimestesse.
"Käsikirjad ei põle", arvas Bulgakov.
Aga see , mis on südamesse kirjutatud, see ei põle kunagi....ei põle ju?
Ja oma südant on raske paberile allkirjana kirjutada.Ausalt.


Ma tahtsin teile midagi öelda, kes te mind loete....
Te üllatate mind..pidevalt.....palun öelge miks see nii on.
Miks end inimesed minu kirjutatud asjades ära tunnevad (või ma eksin).
Ma saan feedbacki peaaegu alati nendelt ÕIGETELT inimestelt, kes mul silme ees olid kirjutamise ajal.
Kuidas te oskate end ära tunda?
Ma olen sõnatu.

Jah,ma tunnistan üles-iga minu kirjutis on pühendatud kellelegi.
Peaaegu alati.

Ma räägin teile seda vaid sellepärast, et ma just äärepealt oleks teie pärast
pisara poetanud.Aga ma ikka püüdsin olla TOUGH GIRL ja siis ma ,hehe, sain oma
meeleliigutusest üle.

Mul on hea meel, et inimesed on ilusad.(vahel on kole ka ilus)
Üsna paljud neist.
Või vähemalt need, kes mind inspireerivad.
Aitäh.
Kõik on suhteline.


"Kõik maailma hommikud on vaid ühe korra."
(Pascal Quignard)