Lennukis reisil Berliinist Pisasse istus must paar kohta edasi üks kõhn Itaalia naine, kes kaevas oma kotist välja hiigelsuure kokaraamatu ja uuris seda põlevate silmadega üle tunni aja.Iga lehekülge keerates ta kas ohkas või siis neelas pilguga uusi retsepte üha suurema entusiasmiga.

Vaatasin kella, aga kellaaeg polnud üldsegi mitte oluline.
Retseptid olid lihtsalt nii kohutavalt huvitavad.
Ja kui ma ükskord Itaalia kohvikutesse ja kodudesse sukeldusin, siis sain aru, et kogu mu senine Garfieldi-filosoofia on algusest lõpuni tõene olnud.
Söök on elu!

Tagasi lennates, kui ma ei olnud 24 h maganud, siis üritasin oma pilku raamatusse peites mitte tähelepanu äratada.
Erakordselt veider oli hetk kui üks tshikk (suure tõenäosusega Kesk-Euroopast, näiteks Slovakkiast, sest ta ei lärmanud) istus lennujaama ootesaalis mu kõrvale ja asus lugema raamatut "Da Vinci kood" oma emakeeles loomulikult.
Aga kui siis ma meie raamatute kaanepilte silmitsesin, siis...avastasin, et mina lugesin "The notebook of Leonardo da Vinci" Oxfordi väljaannet.

Kummaline, et Leonardo istus kummaski raamatus ja naeris meie üle.
Nii armas on näha inimesi lugemas raamatuid, mis neile korda lähevad.
Aga veel lahedam on see, kui sul on parasjagu käes raamat, mis esitab sulle pidevalt küsimusi.Õrritab.Ei lase sul turvaliselt sulguda oma väikekodanlikku heaollu.

Raamat esitab sulle väljakutse.
Mis saaks veel parem olla?

Kokaraamat on ka väljakutse.
Armastus käib kõhu kaudu.
Väga tobe lause, eksole.
Aga milleks süüa halvasti kui saab süüa hästi?!