Korgitser


Ühel õhtul märtsikuus läksin ma külla ühiselamusse.
Seal said kokku suurem seltskond noori, kes mulle kõik veel tuttavad ei olnud, aga võib öelda, et said selleks suhteliselt kiiresti.Veini oli meil paar pudelit, pigem maitse pärast kui ületarvitamiseks, sest rahvast tuli pidevalt juurde.Ühel hetkel avastasime, et meil pole korgitseri (olin selle maha unustanud).Preili,kelle juures külalised hängisid oli täis otsustavust koridorinaabritelt korgitseri laenama minna ja kuna tundsin end veidi vastutavana läksin temaga kaasa.

Uks nr 1.
Koputame viisakalt.
Vaikus.Koputame vähemviisakalt.
Vaikus...sammud....üks kartliku ilmega tshikk piilub meid ukse vahelt.
"Ei, korgitseri meil küll ei ole".Uks kähku kinni.
Null naeratust.

Ega siis midagi.
Uks nr. 2.
Hääled.
Viisakas uksele koputamine.
Vähem viisakas uksele koputamine.
Vaikus.Ignoreerimine.

Uks nr 3-7 vastasid "Oi, meil ei ole küll korgitseri".
Haa-haa, millise pühakud ja jumalaemad!!!!

Uks nr.8 (?)

Vene noormees.
"Tere,vabandust ma räägin halvasti eesti keelt, aga ......(pikk vene keelne abivalmis jutt).
Preili Hõust valdas aga suurepäraselt vene keelt ja nii see siis läks.
Meile pakuti kahte erinevat sorti korgitseri.
Vene noormees naeratas, kasutas sõnu "tänan", "palun" ja "head õhtut".

Mõtlesin sel hetkel, et kui ma kunagi peaks tahtma korgitseri või teekannu laenata, siis ma pöörduksin alati suure ja lahke Vene hinge poole.

Üldistamine on pahe, ma tean.
Aga kuna VALIM oli üsna suur selles koridoris, siis konkurentsitult parima tulemuse
sõbralikkuses ja lahkuses saavutas vene rahvus.

Eestlane on oma naabriga Andrese ja Pearu suhetes.
Venelased tundub, et aga armastavad oma naabreid.
Vähemalt ei tunne end peale venelasega suhtlemist nii halvasti, et "tahaks end põlema panna".Okei, ajalooliselt on see kõik põhjendatav.
Igas rahvuses on lahkeid ja ebasõbralikke inimesi.

Aga kui eestlane oma tigedat, kahtlustavat ja kinnist kultuuri ei muuda soojemaks, lahkemaks ja usaldavamaks, siis ei peaks me imestama kui see enesekesksus meile ühel hetkel oma tõelist palet näitab. Enesekesksus ja kahtlustamine ei tee eestlasi suureks rahvaks, vaid vaimult väikeseks ja nüriks.

Pinged, mis pikalt enda sees hoitakse, plahvatavad.
Ja kui miljoni inimese allasurutud tunded korraga või kasvõi eri aegadel plahvatavad, siis võiks Eestit pidada tuumariigiks.
Me olemegi tuumariik, sest ei hävita teisi, vaid ainult iseennast.


Ja kuidas veel....