Jah ,kui sa ükspä lähed otsima ideaalset sõna, siis palun ära ole pahane,kui peale selle kuulmist tunned, et tahaksid surra. Nii juhtuski.
Et tahad.

Jah, ma leidsin.
Sõna.

Suremine on nõrkadele.
Ma tean.Õigemini ma tean,et surma piiril saadakse tugevaks.

Aga kui uskuda Dante Alighierit, siis surm pole hullem kui miski muu elus.
Me ei räägi peaaegu üldse elust, me ei räägi surmast ja armastusest, mis jääb elu ja surma vahele.
Me ainult imetleme nagu kari lambaid neid ,kes oskavad tõelistest asjadest rääkida.
Aga kas pole see mitte rumal-imetleda ainult teisi või siis koguaeg iseennast.
Imetleda seda, mis on kõigis inimestes olemas ja mille leidmiseks pole viitsitud oma laiskusest üle saada ja VAADATA.

Parem on surra päevas tuhandeid kordi maailma ilu pärast kui elada ja elada ja elada ja mitte iialgi silmi lahti teha.

Votvot.Cheesy but true.

Okas,mul sai nüüd kohvi valmis.Lähen joon.










pildil:Sandro Botticelli "Veenuse sünd"