Kui sügav on inimese hing?
Ma mõtlen selle peale üsna tihti ja saan aru, et inimesed ei ole loonud selle sügavuse väljendamiseks sõnu.Olen proovinud inimesest aru saada.
Tõesti olen proovinud.Aga see on hullumeelne ettevõtmine.Tõeliselt hull, segane, kaunis,veider.....kõike seda ja rohkemgi veel.

Mulle tuleb meelde itaalia tüdruk, kes seletas ühel õhtul Firenzes Toskaana dialektis sõna, mis tähendas üheaegselt nii kõrget kui ka sügavat, kuid ei ulatunud päriselt lõpuni välja. Kummaline oli see, et ma tunnetasin seda sõna, kuid ei osanud väljendada.Ja nii on vist inimesed üldse määratud elama, et me ei saa väljendada väljendamatut.

See teeb helilooja, poeedi, kunstniku ja tantsija elu nii meeletult raskeks.
Ta otsib alati piirväärtusi, kuid on sunnitud lõpmatuse märgi ees seisma jääma.
Ta saab aru, et...tekib surnud ring...ei ole enam sõnu, noote, värve, liigutusi.....
siis hakkab ta neid meeleheites segama lootes luua midagi uut.

Mateeria on aga sama.
Värvide segamine ei muuda värvide olemust.
Siis teeb ta meeleheitlikke katseid asjade olemust võimalikult tõepäraselt jäljendada.

Aga ta unustab ühe asja, et inimese hing on nagu see salapärane Toskaana dialekti sõna-liiga sügav asjade olemuse tabamiseks.Inimese hinge põhjatus ei lase meil midagi maist määratleda.Inimestel jääb üle ainult imetleda Leonardo da Vincit, Michelangelot, Dostojevskit,Plissetskajat,Mozartit....jah võib-olla nad leidsid "fesca", selle Toskaana sõna, mis seletab minu jaoks tervet maailma.

Südamel on tõesti omad põhjused, millest mõistusel aimugi pole.