Ma arvan, et olen viimasel ajal kurje asju kirjutanud.
Kriitilisi.Aga see ei tähenda, et ma kedagi või midagi endast halvemaks peaksin.Seda mitte.Kõik on inimesed ja kõik teevad vigu.Pidevad enesepaljastused on muidugi "so last season", aga ma usun, et ma ei tee kurja kui räägin nii nagu mõtlen.
:)
Ma ei tunne end viimasel ajal inimeste seas hästi.
Võib-olla on probleem selles, et tajun inimesi keskmisest pisut teravamalt.
Võib-olla kujutan seda vaid ette.Mul on inimeste seas viibides kõhe tunne ja seda viimasel ajal tihti.Ma tean, et keegi ei saa mu poindist aru.
Seda ei saagi sõnadega seletada.
Või proovin.
Kui kujutada ette skulptorit, kes peab kuju voolima.
Enne kuju voolimist peab ta end kujutatava inimesega kurssi viima, teda "tajuma".
Olles kujur on kunstnik juba pikemat aega harjunud inimesi "tajuma".
Ja kui ta siis tunnetab inimese isiksuse vastuolusid, tema sisemisi draamasid...siis
hakkab tal korraga vastik.
See olukord meenutab Michelangelot, kes neli aastat Sixtuse kabeli lae all poolselili asendis inimfiguure maalis.
Mida pikemalt ta tööga seotud oli (kangekaelselt tahtis ta kõik oma tööd üksi ja ilma kõrvalise abita teostada), seda valusam oli tal nii füüsiliselt kui hingeliselt.
Ta tajus oma portreteeritavaid iga keharakuga.
See tekitas õudust...tema maalitud kehad ja skulptuurid olid vägivaldsed, piinlesid seletamatus agoonias....ja nii see tuligi....tema teoseid on valus vaadata.
Aga see on ilus valu.Ükskõikseks küll ei jäta.
Ma olen loobumise äärel.Ma ei ole hea valetaja.
Mis imelik asi maailmas peaks mind sundima kujutama inimesi vägivaldsete ja piinade käes kannatavatena?
Mis siis, et kohvikus nad kõik naeratavad nii kenasti ja tänaval tundub, et inimestel on oma asjatoimetusi tehes kõik korras.
Däääm, ega ikka ei ole küll.
ja kui asju näha nii nagu ma neid näen, siis on see murettekitav
ma näen nii ilu kui ka koledust äärmiselt teravalt
Üks kõige jubedamaid asju, milleni ma kunagi jõudnud olen on järgmine:
tõelise ilu ja tõelise koletislikkuse vahel on pisike samm.
Ja koletislikkus lummab inimesi.
Which is a huge crap.
Nad peavad koletislikku ilu "tõeliseks", sest pole tõelist ilu tajunud.
Ma ei jaksa selles groteskses maailmas olla ja teeselda, et olen vaimustuses.
Mind ei koti pealiskaudsus.Aga ma õpin iga päev kuidas olla pealiskaudsem, et "mitte vahele jääda".
Sest kuigi arvatakse, et "erinev" olla on suur õnn ja rõõm, siis paraku
"erinev olemine" tähendab pidevat kolki saamist neilt,kes ei mõtle.
Kriitilisi.Aga see ei tähenda, et ma kedagi või midagi endast halvemaks peaksin.Seda mitte.Kõik on inimesed ja kõik teevad vigu.Pidevad enesepaljastused on muidugi "so last season", aga ma usun, et ma ei tee kurja kui räägin nii nagu mõtlen.
:)
Ma ei tunne end viimasel ajal inimeste seas hästi.
Võib-olla on probleem selles, et tajun inimesi keskmisest pisut teravamalt.
Võib-olla kujutan seda vaid ette.Mul on inimeste seas viibides kõhe tunne ja seda viimasel ajal tihti.Ma tean, et keegi ei saa mu poindist aru.
Seda ei saagi sõnadega seletada.
Või proovin.
Kui kujutada ette skulptorit, kes peab kuju voolima.
Enne kuju voolimist peab ta end kujutatava inimesega kurssi viima, teda "tajuma".
Olles kujur on kunstnik juba pikemat aega harjunud inimesi "tajuma".
Ja kui ta siis tunnetab inimese isiksuse vastuolusid, tema sisemisi draamasid...siis
hakkab tal korraga vastik.
See olukord meenutab Michelangelot, kes neli aastat Sixtuse kabeli lae all poolselili asendis inimfiguure maalis.
Mida pikemalt ta tööga seotud oli (kangekaelselt tahtis ta kõik oma tööd üksi ja ilma kõrvalise abita teostada), seda valusam oli tal nii füüsiliselt kui hingeliselt.
Ta tajus oma portreteeritavaid iga keharakuga.
See tekitas õudust...tema maalitud kehad ja skulptuurid olid vägivaldsed, piinlesid seletamatus agoonias....ja nii see tuligi....tema teoseid on valus vaadata.
Aga see on ilus valu.Ükskõikseks küll ei jäta.
Ma olen loobumise äärel.Ma ei ole hea valetaja.
Mis imelik asi maailmas peaks mind sundima kujutama inimesi vägivaldsete ja piinade käes kannatavatena?
Mis siis, et kohvikus nad kõik naeratavad nii kenasti ja tänaval tundub, et inimestel on oma asjatoimetusi tehes kõik korras.
Däääm, ega ikka ei ole küll.
ja kui asju näha nii nagu ma neid näen, siis on see murettekitav
ma näen nii ilu kui ka koledust äärmiselt teravalt
Üks kõige jubedamaid asju, milleni ma kunagi jõudnud olen on järgmine:
tõelise ilu ja tõelise koletislikkuse vahel on pisike samm.
Ja koletislikkus lummab inimesi.
Which is a huge crap.
Nad peavad koletislikku ilu "tõeliseks", sest pole tõelist ilu tajunud.
Ma ei jaksa selles groteskses maailmas olla ja teeselda, et olen vaimustuses.
Mind ei koti pealiskaudsus.Aga ma õpin iga päev kuidas olla pealiskaudsem, et "mitte vahele jääda".
Sest kuigi arvatakse, et "erinev" olla on suur õnn ja rõõm, siis paraku
"erinev olemine" tähendab pidevat kolki saamist neilt,kes ei mõtle.
posted by Anari at 11:11 AM
4 Comments:
Su sissekande kolm viimast rida on midagi sellist, mida pole veel elava, liiatigi ühegi oma tuttava/sõbra suust kuulnud, ainult surnud tarkade vanameeste raamatutes on tavaliselt nii kijutatud.
Lahe on see siis kui sa oled 16 ja kannad koolis musta silmameiki, tenniseid, sajakihilisi rõivaid ja üritad silma paista. Küpsemas vanuses teistest erinemine, seda pigem mitte ise eriti soovides on sotsiaalses suhtluses teiste planeedielanikega fakin pain in the äss.loometööd muidugi ergastab, aga kesse kurat viitsib koguaeg prodjuusida!?!
very god point indeed.
This comment has been removed by a blog administrator.
This comment has been removed by a blog administrator.
Aitäh.Kirjutamine teeb väga haiget ja normaalsed inimesed ei tegele asjadega, mis haiget teevad.
Aga kui sellest valust kellelegi kasu on, siis ausalt öeldes on see ainus mootor, mis mind käigus hoiab.
Post a Comment
<< Home