Minu "mentor" võitis kord Stockholmis Ilmar Laabaniga kihla vedades pudeli punast veini. Laaban oli aus mees tõi pudeli veini talle ära ka.(Jutumärgid on sellepärast,et ma pole veel julgenud talle oma "asju" saata, kuigi ta seda soovis-ma pean seda vist varsti tegema.)Ehk on viimane aeg. Sest ma ausalt öeldes ei kujuta ette kelle arvamus mulle peale tema veel rohkem korda saaks minna.

Ma kardan, et noh..ta on vana mees ja...olen oma ajas rikutud "cartoon networki" ja MTV-ga.
Ja kui ta Laabanist rääkis, siis...oleks ma vaid saanud teda näha ja temaga rääkida.

Hea kui saab luua midagi "uut"-oponeerida, vaielda, kahtluse alla seada....kuigi alati pole ka mõtet kõrgel lennata kui Ikarose tiivad ei kanna.

Kõik praegused klassikud on küll huvitavad, kuid liiga "noored" või siis oskavad liiga vähe kreeka ja ladina keelt.Rääkimata araabia keelest või jiddishist.Tegelikult teen nalja-ka praegustel on palju mida õpetada.

Nüüd ma siis olen saanud õppida ühe sakslasest ja ühe peruulasest professori käe all.
Mul on tunne, et ma ei õpigi midagi traditsioonilises mõttes, vaid pigem läbi intuitsiooni ja piltide.
Aga see on hea.

Tegel(ikul)t saab õpetajaid olla mitu.
Sinu elu või "vana kooli" mentor.
Inimestelt õpib niigi koguaeg.

Aga mulle tundub, et osa tekste on inimeste eest ära peidetud.
Aga äkki ongi need vaja kas Firenzest, Sao Paolost või kasvõi Granadast
üles leida.

Ma ütleks praegu(ast), et Puudumine häirib mind märksa enam ka Olemasolev.
Ja siis häirib mind ka see, et äkki ma pole nii osav võõrastel meredel purjetama
ja kirjapandud sõnu röövima.
Ükskord ma purjetasin Läänemerel ja sealt mastitipust paistis maailm hoopis avaram kui ma seda kunagi varem näinud olin.

Suvehommikul Skääridel katkisest raadiost Rootsi kalurite mussi kuulata ja kogu laeva meeskonnale hommikusööki valmistada....mere kohal libisevad hommikused loiud kajakad ja päike pole veel kuigi kõrgele kütnud.
Elamise võlu.

Dolce Vita.