Olen mõelnud inimestele ja asjadele nende ümber ja siis olen mõelnud ruumile inimeste ja asjade vahel ja siis olen taibanud oma ebaõiglust nende kirjeldamisel, nendest arvamuse kujundamisel ja nendega suhtlemisel.
Kuidas ma saakski saada inimestest, asjadest ja ruumist aru kui nad ei seisa iialgi paigal.
Muutuvad suhted, asendid asjade suhtes ja mõtted inimeste, asjade ja ruumi kohta.
Kes on autorid?
Ma ei tea.

Võiks ju öelda, et mina olen autor.
Ja sina oled autor.
Ja tema ka on autor.
Oma maailma autoriõigus on meie oma.
Kuid kus asub PÄRIS maailma autoriõigus?
Kuid mis saab siis....kui..PÄRIS maailma ei olegi.
On vaid ebaõiglased ringi sibavad inimesed, kes hommikuti ilmuvad tänavatele ja õhtuti jälle kaovad kuskile.
Kui vähe autorid oma loomingust tegelikult teavad.
Maailm ei püsi paigal.
Ei lase end mitte kunagi tabada.


Kuid.


Väikeste asjade poeedid.


Vaatavad peegeldusi aknaklaasil, silmis ja langevates vihmapiiskades.
Rohkem küsimusi ei ole.
Nad on lapsikud, veidrad, vahel kurvad ja vahel nii neetult õnnelikud.
Ja isegi kui nad on kasutud KASU kõige tuntumas tähenduses, siis kuulub neile mu süda.
Ja süda pole ju niisama minema loopimiseks.





pildil: Oksana Akinshina filmist "Lilja-4-Ever"