Lõuna-Eestis Tilleoru võsas nägin üht lagunenud puumaja. Sisselöödud akendega lösutas ta kurvalt tee ääres. Astusin sisse ja ahmisin joovastunult endasse vettinud puidu, kakskümmend aastat tagasi keedetud kohvi, koltunud ajalehtede ja üksildaste õunapuude lõhna. Sulgesin silmad ja kujutasin ette, et see ongi mu kodu.
Kõdu ja ämblikuvõrkudega kaetud veider puulobudik, mis uksest sisse astudes igast nurgast kääksub ja purukslöödud akendest tuult sisse laseb, aga ikkagi kodu.
Ma oleksin valmis päevapealt sisse kolima...
Kuigi laes on mõni linnupesa ja nurgast võib ootamatult vastu susiseda rästik, on see koht kodune.

Rohtukasvanud aiast paistis väike künka alla ehitatud kelder.
Ideaalne veinikelder, mu kallid sõbrad.

Selles majas võis elada üksik torisev vanamees, kes ajaviiteks mesilasi pidas ja koduveini valmistas.

Vanamehe kere ei pidanud aga aastate koormat vastu ja ühel suveõhtul ei teinudki ta tugitoolis istudes enam silmi lahti. Ajaleht ühes käes ja kohvitass laual auramas lendas vanamehe hing parematele jahimaadele. Ja nii ta ehk leitigi kunagi aastal 1983.Kui melodramaatiline, jajah.

Vanamehe hing oli majas alles ja pidas endiselt nähtamatuid mesilasi. Ajalehtedest
võib lugeda kolhoosi tööliste viimastest rekorditest, aga need vanameest eriti ei huvitanud.

Minu hingel ei ole ka kodu.
Ja ka mind NEED asjad ei huvita.
Pardon.