Mai ole elanud Charleville`is, sest ma olen ise alati olnud see Charleville.
Igavus ja meelekindlus elavad kõrvalmajades.
Naabrid räägivad sosinal, sest seinad kostavad läbi.

Olen istunud kirikutreppidel ja matsutanud lõhesaia.
Amps-amps.
Ja siis olen ma tormanud hullunult inimeste vahel tehes näo nagu mul oleks kuhugi minna.Kuigi tegelikult ei ole.

Ja siis olen ma vaadanud tuvide lendu järgmisele katusele, imestades,et nad vist ei mõtle.Minagi ei mõtle.

Ja kuigi enamuse ajast olen ma järjekindlalt meenutanud Charleville`i,lohutan end mõttes, kui armas ja rahulik linnake see on.


Mida ma loomulikult välja ei ütle.

Ja kui ma siis ühel hetkel märkan, et olen Pariis.
On Eiffeli torn remondis.