Tartus ja kevad.
Nalja teete vä?


Kaks väikest räpase jopega poissi istusid Videoplaneti ees ja vaatasid klaasistunud pilgul telekat, mis rippus videopoe sissepääsu kohal.
Igalpool treppidel ja korrustel jalutasid ringi noored täpselt sellise näoga, et "a mul on jumala pohhui".Laps on väga keeruline olla.
A täiskasvanu on ka väga raske olla.
Ma soovin väga, et nende vanematel oleks nende jaoks aega.

Aga see faking haige kaubamaja maailm mudku toodab juurde üksildust.
Tonnide viisi.
Siin Tartus see üksildus polegi nii rusuv, pigem on see lootusrikas ja
nagu Fucking Amali puhul on ka siin linnas noortel ühel hetkel selle väiksusest kõrini.Karlova ja Annelinna noored ei pea Kaubamaja läheduses vastastikust põlgust arendama.
Ja ma ei kuule noori sosistamas, et Kommertsgümnaasium on Tartu kõige nõmedam kool.

Mul pole fking aimugi milline keskkool on Tartus cool ja milline mitte.
Ometi on siin vähem ükskõiksust ja rohkem siirast uudishimu kui suures linnas põhja pool.Suure linna üksildus ei ole noori veel täiesti üksildaseks muutnud.
Ja autod annavad siin linnas teed.

Tallinnas on elu karmim.
Seal ei paneks räpase jopega väikseid poisse Videoplaneti ees ehk keegi tähelegi.
Nad oleksid enamikule poekülalistest vastikud tüütud putukad, kes reostavad oma välimusega kaunist ja stiilset kaubamaja interjööri.
Ja üleüldse on nende vanemad kindlasti kas narkomaanid või venelased.
Ja et neid on Katleri põhikoolist mitmeid kordi välja visatud.

Sõitsin mõned nädalad tagasi ühe autoga läbi Lasnamäe.
Ma parem ei kirjelda neid nägusid, mida aknast nägin.
Enamik on slaavlased.
Mõned on vägagi ilusad.
Aga nende pilku lihtsalt ei saa sõnadesse tõlkida.
See pilk on kogenud ja elu näinud ja isegi natuke hirmunud.
Või siis täiesti emotsioonitu.
Ja siis need tontlikud Lasnamäe sillad.

Väike räpase jopega poiss on seal täiesti tavaline.
Siin linnas ma ei taha aga mõelda sellest kui millestki tavalisest.

Üksildus.
Getostumine.
Narkomaania.


Mai tea mis toimub.
Ma võiks ju öelda, et see pole minu asi.
See on küll minu asi, sest mulle teeb see haiget.
Kui miski poleks sinu asi, siis ei läheks see sulle korda ju.

p.s Aga meenutades oma kunstiõpinguid eelmisel suvel, siis ei aitäh..uut Marxi pole nüüd küll vaja.Marx pani tähele kui mai eksi Inglismaa tööliste vaesust ja kohutavaid aguleid.Ta kirjutas väga võimsa teooria, aga paraku see Marxi tõlgendus oli maailmale
liiga valus kogemus.

Ma ei julge isegi haiget saada enam, sest ma ei oska maailma päästa.
Aga tahaksin küll natuke.Kui ei tahaks , poleks mõtet vist ollagi.
Küsimus on selles, et keda päästa ja keda mitte, sest kõiki päästa ei saa.See on inimese olemise kõige kohutavam dilemma.

Kõik taandub inimesele endale ja tema suhtele maailmaga.