Tänane stseen on filmist "Breakfast at Tiffany`s".
Ja kui ma peaksin põhjendama miks just SEE...- aga miks mitte?
Kas teie siis ei tunne vahel, et kõik on nii imeilus ja elu on hea, kuid kui keegi küsiks uuesti -oleksite nõus alates homsest elama teistsugust elu teiste inimestega ja teises kohas.
On see siis üldse võimalik?
Olla ÄRA.
Iseenda eest ei saa minna ÄRA?
Saab.
Juhul kui sa ei ole see, keda arvasid end olevat.
Kummaline on aga see, et väga vähesed mõistavad, et neil on olemas pärismina.
Ja kui see teadmatuses inimene meenutab näiteks aastavahetusel oma elu ilusamaid hetki, siis olid need kõik "PÄRIS".
Ma olen märganud, et pärismina kaotamise tunne on väga paljudel mu sõpradel.
Mis ma oskan öelda?
KEEP FIGHTING






Holly Golightly: You know those days when you get the mean reds?
Paul Varjak: The mean reds, you mean like the blues?
Holly Golightly: No. The blues are because you're getting fat and maybe it's been raining too long, you're just sad that's all. The mean reds are horrible. Suddenly you're afraid and you don't know what you're afraid of. Do you ever get that feeling?
Paul Varjak: Sure.
Holly Golightly: Well, when I get it the only thing that does any good is to jump in a cab and go to Tiffany's. Calms me down right away.


Lähme Tiffanysse.
Ostame ilusaid asju.
Joome end keset päeva purju.
Kõlab nagu plaan.
Võimas mästerplän.
aga
oo ei
see on nii "last month".
Ainus võimalus tänapäeval hälbida on olla normaalne.
Aga seda me ju keegi ei taha.

:)

Hähä.